Printer
Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast:
1. paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem,
2. trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning
3. juhtseade e. kontroller, mis juhib trükimehhanismi ja mille abiga
jäädvustatakse trükimärgid andmekandjale.
Printereid võib tööpõhimõtte järgi jaotada kahte suurde klassi:
1. löökprinterid
2. löögita printerid.
Kõik nõelmaatriksprinterid, samuti õis- ja ridaprinterid kuuluvad löökprinterite
hulka. Nende hulka kuulub ka muid printeritüüpe (kuul- ja trummelprinterid jne.), mis
tänapäeval on aga kasutusest kadunud.
Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi
või ?keemilisi protsesse (kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne.).
Laserprinterid töötavad umbes samal põhimõttel nagu koopiamasinad: terve
leheküljetäis infot võetakse arvutist korraga printeri mällu, kantakse laserkiire abil
elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil värvipulbri ehk
tooneriga paberile, millele värv kinnistatakse kuumutamisega. Kõige populaarsemad
on firma Hewlett- Packard laserprinterid, neid valmistavad aga ka Panasonic, Epson,
Lexmark, QMS ja Xerox.
LED-printerid annavad sarnaselt. eelmistega korraga üle terve lehekülje, aga
kasutavad trumli valgustamiseks laserkiire ja läätsesüsteemi asemel odavamaid
valgusdioode. Seda tüüpi printereile on spetsialiseerunud OKI.
Jugaprinterid ehk "tindipritsid" piserdavad vedelat trükivärvi paberile imepisikeste
29
düüside kaudu. Vastavalt sellele, kas arvutist saadeti teele tekst või pilt, moodustuvad
värvipunktidest tähemärkide või joonise kujundid.
Nõelprinterid töötavad peaaegu samuti kui jugaprinterid, ainult et värvidüüside
asemel on neil komplektist peentest nõeltest ja neid juhtivatest elektromagnetitest
prindipea. Metallnõeltega "tulistatakse" värvilindi pihta, mille taga asub paber. Niisiis
meenutab nõelprinter ka kirjutusmasinat, ainult tähetüüpide asemel moodustavad
tähemärke teatud maatriksina paigutatud nõelte löögid.
Odavad 9 nõelast koosnevate prindipeadega maatriksprinterid on harilikult
aeglasemad, kehvema prindikvaliteediga ja lärmakamad kui nende 24-nõelalised veidi
kallimad sugulased. Nõelmaatriksprinterite tuntumad tootjad on Epson, Star, Brother,
Panasonic ja OKI. NB! Nõelprintereid on igasuguse väljanägemisega, kuid alati leiate
nende küljest suure ümmarguse nupu paberi käsitsi edasikerimiseks
Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasitagasi
liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab
prindipea mitmekordset üleliikumist.
Vähem kasutatava printerite rühma moodustavad termoprinterid, milles kujutis
tekitatakse spetsiaalset temperatuuritundlikku paberit vajalikest punktidest
kuumutades või värvainet kilelindilt harilikule paberile sulatades. Eriti head
värviprinti pakuvad nn sublimatsiooniprinterid, milles aurustatud värvained imbuvad
eripaberisse, aga see menetlus on väga kallis. Selliseid printereid toodab näiteks NEC.
Õisprinter (Daisy-wheel)
Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast,
mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva
sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud
õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse
ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga
läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad.
Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on
võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga. Seda tüüpi printerid ei ole võimelised
printima graafikat ja on enamasti väga müratekitavad
o maatriksprinter (Dot matrix printer)
Nõelmaatriksprinteri tööpõhimõte on ülimalt lihtne: kirjutuspeas paiknevad nõelad
löövad läbi värvilindi vastu paberit, tekitades sellega punktidest moodustatud
kirjamärke. Nõelmaatriksprinterid jagunevad kaheks põhirühmaks: 9- ja 24-nõelased.
Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks
kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:
? mustandikvaliteet (draft)
? liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality- NLQ) lahutusvõime kuni
240x216 dpi
? tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360
dpi
Selleks, et rahuldava kvaliteedi saamiseks printida nii suuri kui ka väikeseid tähti,
vajatakse vähemalt 9x9- elemendiga maatriksit. Sellist maatriksit valmistada ja
juhtida on keerukas, mistõttu praktikas kasutatakse 9 nõelast koosnevat
30
veerumaatriksit, kus nõelad asetsevad kohakuti üksteise peal. Mida suurem on
elementaarpunkte moodustav nõelmaatriks, seda parem on muidugi saadava kujutise
kvaliteet. Kvaliteetsetes nõelmaatriksprinterites kasutatakse 24 nõela, mis harilikult
paiknevad kolmes üksteise suhtes nihutatud 8- nõelases veerus. Suurendada märke
moodustavate nõelte arvu suvalisel määral pole siiski võimalik, sest see teeb juhtimise
liiga keerukaks ja ühtlasi suureneb prindipea mass, põhjustades prinitmiskiiruse
märgatava languse.
9- nõelalised maatriksprinterid kasutavad mustandikvaliteediga töös harilikult
tähemaatriksit 9x9 või 9x12, NLQ-kvaliteedi korral maatriksit 18x24 punkti. Nende
lahutusvõime ulatub 240x216 dpi-ni ja tähekvaliteediga LQ-printi nad ei võimalda.
24-nõelastel maatriksprinteritel kasutatakse tavaliselt maatriksit 24x12
(mustandikvaliteet) või 24x36 (LQ-kvaliteet). Nende prindikvaliteet on 9- nõelaste
omast parem ja lahutusvõime ulatub 360x360 punktini tolli kohta (dpi).
Üheks võimaluseks prindikiiruse tõstmisel on mitme (kahe) prindipea
(nõelakomplekti) üheaegne kasutamine, mis on ka realiseeritud mõnedes ülikiiretes
mudelites, kus saavutatakse töökiirus üle 1000 märgi sekundis. Tavaliste 9- ja 24-
nõelase printeri väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s.
Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind
väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide
printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole
andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka
ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit.
Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka
graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge.
Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures
mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti.
Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik
prindikvaliteet (piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab
juga- ja laserprinterite oma. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele nende töökiirus, eriti
teksti printides ei jää aga palju alla juga- ja laserprinterite omale, mõnel juhul isegi
ületades seda.
Kõik nõelmaatriksprinterid jagatakse võlli pikkuse (prindi laiuse) järgi kolme
rühma: lühikese, pika ja poolpika võlliga printerid. Esimesel juhul on printer ette
nähtud tööks maksimaalselt A4- püstformaadiga prindilaiuse juures kuni 257 mm (10-
punktises kirjas 80 märki reas), teisel juhul -A3-põikformaadiga prindilaiuse juures
kuni 420 mm (10 punktises kirjas 136 märki reas). Poolpikk võll vastab A4
põikformaadile (297-305 mm). Kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse veidi erinevaid
paberiformaate (legal, letter jne.), siis tegelikult on enamik printerite
kommertsmudeleid kohandatud tööks nendega ja otseselt A4- le sobitatud printereid
kohtame harva.
Vanemate printerimudelite tavaliseks koostisosaks on 1-3 DIP-lülitit, mis
paiknevad korpuse sees ja mille abil saab muuta printeri põhiparameetreid: prindi
laiust, kasutatavaid märgistikke, järjestikliidese ülekandeparameetreid (boodisagedust,
andme- ja stoppbittide arvu, paarsuskontrolli ja kätlemise varianti jne.), puhvermälu
kasutamisviisi jms. Uuemates mudelites on need harilikult asendatud elektrooniliste
DIP-lülititega (EDS) ning printeri konfigureerimist võib läbi viia otse esipaneelilt
mitmefunktsionaalsete sõrmiste abil.
Lisaks elektroonilistele juhtsõrmistele on nõelprinteritel ka mitu mehaanilist
juhtimiselementi: võlli pööramisnupp (platen knob) ja paberivabastuskang (paper
release lever). Viimasel on harilikult kaks asendit- üks tavaliste paberipoognate
31
hõõrdveoks ja teine pidevakujulise lintpaberi (coninuous paper) kasutamiseks.
Pidevakujuline perfopaber (lõõtspaber) oli varasemate printerite peamiseks
alusmaterjaliks ja seetõttu kuulusid perfoveokid (tractor) nende põhivarustuse juurde.
Kaasajal kasutatakse vedavat (pull tractor) või tõukavat (push tractor) veokit
suhteliselt harva; nad on enamasti tellitava lisaseadmestiku koosseisus. Seejuures on
printerid varustatud nn. parkimisfunktsiooniga, mis tähendab võimalust üheaegselt
(vaheldumisi) kasutada nii perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid,
ilma et printerit oleks vaja seisma panna, ümber laadida ja taaskäivitada.
Nõelmaatriksprinterite peamiseks juhtimiskeeleks on kujunenud Epsoni ESC/P,
mida praktiliselt emuleerivad (modelleerivad) kõik teistegi firmade printerid. ESC/P-l
on tegelikult 2 põhivarianti, üks 9-(FX) ja teine 24-nõelaste(LQ) printerite jaoks
(vastavalt ESC/P ja ESC/P2). Juhtimiskeele ESC/P põhivariant sisaldab 80 käsku.
Mõningal määral on levinud ka IBM Proprinteri juhtimiskeel mitmes variandis
(X24/24E), mida samuti paljud teised maatriksprinterid suudavad emuleerida.
Nõelmaatriksprinteritesse sisseehitatud (residentsete) kirjaliikide (fontide) arv võib
ulatuda paari-kolmekümneni. Odavamatel mudelitel on kolmeks peamiseks
kirjatüübiks draft (Sans serif), NLQ Roman ja NLQ Sans serif. Lisaks sellele saab
kasutada nende põhiliste kirjatüüpide mitmesuguseid variatsioone nii prinditiheduse
(tähesammu) kui ka kirjalaadi (kald-, paks-, kontuur-, allakriipsutatud kiri jne) osas.
Mis puutub märgistikesse (character sets), siis võib see ulatuda paarist
põhimärgistikust enam kui 30 kooditabelini. Enamik printereid on varustatud
sisseehitatud rahvuslike märgistike lisamise võimalusega (tavaliselt 10-15 lisamärki
kooditabelile 850). Mõned printerid sisaldavad ka eesti tähtedega kooditabelit
(kooditabeli 850 täiendus tähtedega Š, š, Ž, ž)
o laserprinter (Laser Printer)
Printeri keskseks osaks on valgustundliku (tavaliselt seleeni või kadmiumi ühenditest
koosneva) kihiga kaetud pöörlev trummel (vaata joonise keskosa). Laadimisseadme
abil laetakse fototundlik kiht elektrilaenguga, mille järel talletatakse prinditav kujutis
trumlile. Kõigepealt toimub lehepoogna (kaadri) standartsete elementide
eksponeerimine ja seejärel algab prinditava info skaneerimine reakaupa laserseadme
abil.
Laserkiirt moduleeritakse täpses vastavuses salvestatava infoga, mille tulemusel
trumlile moodustub elektriline jäljend (potensiaalireljeef) originaalist. Nendelt aladelt,
kuhu kiir langeb, elektriline laeng kas täielikult või osaliselt kõrvaldatakse. Trumli
valgustundlikule pinnale moodustub nähtamatu (latentne) kujutis.
Laserkiire skaneerimine toimub pöörleva peegelprisma abil.
Akustooptilises kallutussüsteemis kasutatakse piesoelektrilist muundit, mida juhitakse
kõrgsagedusgeneraatori abil.
Lasereksponeerimise tagajärjel saadud peidetud kujutise ilmutamine toimub
seejärel tooneripulbri abil sõlmes 10 (joonis 1). Tooneripulber, mis sisaldab grafiiti
(tahma) ja magnetilisi osakesi, kantakse trumli pinnale magnetharjade abil.
Tegelik printimine paberile toimub punktis 6. See ülekanne teostatakse
elektrostaatilises väljas. Siirdekoroona abil laetakse paber kõrgemale laengule, kui
seda on trumli pind ja värvaine osakesed siirduvad paberi vastavatele aladele. Selleks,
et tooneripulbrit paberile kinnistada, on vajalik selle termiline töötlus
kuumutuselementidega 1 (juhikut kuumutatakse kuni 110 ja rulle lokaalselt kuni 140
kraadini).
32
Viimase etapina toimub valgustundliku trumli ettevalmistamine järgmise tsükli
läbiviimiseks. Selleks kustutatakse potensiaalireljeef (antud juhul lambi 2 abil) ja
trummel puhastatakse pulbri jälgedest mehhanismi 3 abil.
Laserprinterite nõrgaks kohaks on skaneerimissõlm pidevas liikumises oleva pöörleva
prismaga. Seetõttu on välja arendatud teisi lahendusi, kus laseroptilise süsteemi
asemel kasutatakse vedelkristall- või valgusdioodmaatriksit. Tunduvalt
populaarsemaks on kujunenud LED-printerid, milliste põhiosaks on paberilaiune
liistal valgusdioodmaatriksiga. Valgusdioodprinteris on ühe valgusallika (laseri)
asemel tuhandeid üliväikseid valgusdioode, mille arv võrdub skaneerimisjoone
rasterpunktide koguarvuga. Prinditavale kujutisele vastavate signaalide abil toimub
valgusdioodide süütamine ning kustutamine ja seega valgustundliku kihiga kaetud
pöörleva trumli valgustamine. Muus osas on LED-printer sarnane tavalise
laserprinteriga, kuid keerukate ja kallite liikuvate optikaelementide puudumise tõttu
on tema hind märgatavalt madalam laserprinteri omast.
Laser- ja LED- printereid nimetatakse ka lehe(külg) printeriteks, kus lehepoogna
sisu talletamiseks vajatakse üsna suuri mälumahtusid (vähemalt 1 MB). Uuemates nn.
Windowsi GDI ?printerites kasutatakse selleks põhiarvuti enda mäluseadet. gasugune
väljaprint rajaneb punktide tekitamisel paberile. Kui kirjamärk on määratletud
kontuurjoonte või pilt (jooni) joonte algus-, lõpp- ka keskpunktide abil, siis tuleb need
kujundid muuta punktideks. Seda protseduuri nimetatakse rastri tekitamsieks
(rasterdamiseks).
Printeri draiver on programm, mis tegelikult rasterdab prinditava lehekülje.
Arvutipordilt saabub printerile info prinditava punkti asukohast ja värvusest. Seda
meetodit nimetatakse ka tarkvaraliseks RIP-iks (rastriprotsessoriks). Programmiline
rasterdamine on seda kiirem, mida suurem on personaalarvuti jõudlus ja tema
mäluressurss. Kui rasterdamine toimub nn. taustprogrammina, siis see programm,
millest prinditakse, vabaneb mne sekundiga. WIN-printerite kogu juhtimine toimub
WPS-aknas, põhimõtteliselt printer mingeid nuppe-klahve ja inikaatoreid ei vaja.
Kahesuunaline rööpliides võimaldab arvutisse saata igasuguseid andmeid tema oleku
kohta. printeri ülimalt lihtsustatud elektroonikalülitus lubab tunduvalt vähendada
vajalikku võimsustarvet, lihtsustada toiteplokki, kaotada isegi jahutusventilaatori, mis
tunduvalt alandab printeri mürataset.
o jugaprinter (Inkjet Printer)
Viimaste aastate üheks kõige populaarsemaks prinditehnoloogiaks on kujunenud
tindipritsimis- ehk jugatehnoloogia, millele veel 90. Aastate alguses ennustati peatset
kadu. Tehnoloogia rajaneb prindipeale, mis sisaldab suure arvu ülipeenikesi düüse,
33
mille kaudu paberile juhitakse vedelat värvi (tinti). Kuna jugaprinterid kasutavad
tinditaolist vedelat värvi, siis nimetatakse neid ka tindipritsideks. Prindipea koosneb
piesoelektrilisest materjalist torukestest, mis täidetakse tindihoidla kaudu.
Juhtimispinge rakendamisel soovitud torukesele toimub selle läbimõõdu järsk
vähenemine ja tilgakese düüsist väljapritsimine paberile. Sellele järgneb torukese
uuestitäitumine tindiga hõrenemise toimel tindihoidla kaudu.
Kirjeldatud tööpõhimõte vastab Epsoni poolt väljatöötatud piesomeetodile, mis on
eriti sobivaks osutunud värviprinterites, kus samas prindipeas kasutatakse nelja eri
värvi tindiga täidetud düüsikest.
Teised jugaprinterite valmistajad kasutavad piesokristalli asemel
soojenduselemente (termilised tindipritsid), mille toimel tint hakkab aurustuma ja
eraldub mullidena. Seda Canoni poolt väljatöötatud aurumullide meetodit (Bubble Jet
tehnoloogia) kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on
rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on
soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis
väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP
lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete
puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti.
Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi).
Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis
tagab vajaliku kõrge lahutusvõime.
Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute
kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on
õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate
arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on nimelt selles, et algselt vedel trükivärv
kipub lahustuma vees ja trükikoopia võib veepritsmete toimel rikneda. Sel põhjusel
jugaprintereid tootvad firmad soovitavad eriliste paberisortide kasutamist. Sama nõue
kehtib ka värviprintimise puhul.
Nagu mainitud, jugaprinteri trükikvaliteet sõltub tugevasti paberi valikust, sest
värvaine (tint) on paberile kandmise hetkel märjas olekus. Selle tulemusena võib
esineda kahte tüüpi defekte:
1. Sulgimine (feathering), mis seisneb trükimärkide ebapuhastes servades,
2. Värvide kokkuvalgumine (bleeding), mida iseloomustab värvide kokkujooks
nende kokkupuutepindadel
Maksimaalse prindikvaliteedi tagab ikkagi vaid erilise paberisordi kasutamine,
eeldades seejuures, et eripaberi kasutamine on määratletud ka arvutiprogrammis. Seda
tuleb teha Windowsis või mingis muus vastavas operatsioonisüsteemis koos printeri
talitlusparameetrite täpsustamisega.
Konstruktiivse lahenduse seisukohalt võib jugaprinterite mudeleid jagada kahte
suurde rühma: ühe (mustvalge või värviline) või kahe (mustvalge ja värviline)
kirjutuspeaga. Viimased võimaldavad hõlpsasti üle minna mustvalgelt värvilisele,
kuigi selle hinnaks on seadme teatav kallinemine. Ühe kirjutuspeaga printerites tuleb
selleks mustvalge kirjutuspea vahetada värvilisega või vastupidi.
Jugaprinterite teatavaks eriliigiks võib lugeda nn. Vahaprintereid, kus vedela
trükivärvi (tindi) asemel kasutatakse tahket tinti e.vaha (solid ink, wax). Sellist
tehnoloogiat kasutab näiteks Tektronix oma kõige kallimates värvimudelites.
Tahke värvaine ei imandu paberi sisemistesse kiududesse, vaid kuivab selle
34
pinnale. Saadavad värvitoonid on tugevamad ja kirkamad kui tavalistes jugaprinterites
ja alusmaterjaliks kõlbab peaaegu igasugune paberisort. Kilede puhul pole värvid
siisiki nii kirkad kui muude tehnoloogiate puhul.
o Värviprinterid
Tervet rida monokroomseid printereid (peamiselt jugaprintereid) saab prindipea
(prindikasseti) vahetamisega muuta värviprinteriks. Mustvalgel printimisel tuleb
eristada halltoonesitust (gray scaling)- musta ja valge vaheliste pidevate üleminekute
tekitamist pooltoonide abil, kusjuures iga punkti esitatakse 4-8 bitiga ja virvtoonimist
(dithering)- näiliste pooltoonide (halltoonide) tekitamist punktimustri tiheduse ja
muude parameetrite (pooltoonelementide kaldenurga ja pikselite
sisselülitamisjärjestuse) varieerimise abil.
Värviline print on mustvalgest tunduvalt kallim, kuna nõuab eri värve ja kvaliteetse
tulemuse saavutamiseks head paberit. Tuleb arvestada ka sellega, et värviline töö
valmib analoogilise mustvalgega võrreldes mitu korda pikema prindiaja jooksul.
värvilaserprinterite tööpõhimõte ei erine oluliselt monokroomsete laserprinterite
omast. Laserkiirega moodustatakse valgustundliku kihiga kaetud trumli pinnale igale
osavärvile vastav kujutis (CMYK-mudel). Trumli pinnale kujunenud elektrilaeng
kogub pulbrilise värvaine (tooneri) kujutise reljeefile vastavatesse kohtadesse ja
moodustunud kujutis siirdatakse edasi erilise rihma või trumli pinnale. Kui kõik
osavärvid on üle kantud, toimub prinditava kujutise ülekanne paberile ja selle
fikseerimine kuumutamise teel samal viisil, kui monokroomprinterites. Kõikides
värvilaserprinterites saab kasutada tavalist paberit, kuigi eelistatum on
värvipaljundusmasinate jaoks valmistatud spetsiaalne läikpaber. Enamik neist
võimaldab printida ka paberi mõlemale poolele.
? Plotter
-on arvuti välisseade arvjooniste, diagrammide, kaartide, arhitektuurijooniste jms.
loomiseks. Erinevus printerist seisneb selles, et loodava kujutise jooned ei koosne
mitte üksikpunktidest (punktiirist), vaid tõmmatakse pideva joonena.
Kuna kaasaegsed printerid suudavad edukalt plotterifunktsioone täita (kasutades
isegi samu juhtimiskeeli), siis klassikaliste suleplotterite kasutusala on viimastel
aastatel oluliselt ahenenud. Siiski vajatakse neid juhtudel, kui küsimuse all on suur
täpsus, suureformaadilised koopiad (A0-A2) ning koopiate niiskus- ja
arhiveerimiskindluse tagamine. Tänapäeval on mitmed firmad suleplotterite
valmistamisest loobunud ja valmistavad tindiprits-, termo- ja laserplottereid.
Plotter on vähem levinud, kui printerid, kuid eks siin on ka oma kindlad põhjused:
kui arvutit ei kasutata joonestamiseks ega joonistamiseks, siis osutub plotter liigseks,
seda enam, et tegu pole sugugi odava välisseadmega. Siiski tuleb märkida, et kui
arvuti põhikasutajaks on kas konstruktor, disainer, või mõni teine joonestamisega
35
sageli tegelev inimene, on plotter lausa hädavajalik. Plotteri tööpõhimõte on üks
kahest: esimesel juhul liigutatakse kirjutuspead, paberi kohal liikuval siinil, mis
võimaldab "pliiatsit" kirjutusasendis hoida ja "pliiatsit" vahetada; uuem tehnoloogia
kasutab aga tindipritsile lähedast tehnoloogiat.
Plotterile on kättesaadav iga joonestusvälja punkt ning kelgu ja siini liigutamisega
on võimalik tõmmata joon läbi iga punkti. Erilist rolli mängivad mootorid, mis
juhivad siini ja kelgu liikumist. Peavad nad ju sooritama üliväikseid nihkeid, sest
sellest sõltub joonise täpsus. Plotteritel on võimalik samm 0,025 mm või isegi alla
selle. Töös kasutatakse kõige sagedamini 0,1 mm sammu. Reeglina töötavad plotterid
siiski vertikaal- ja horisontaalsuuunas vaheldumisi, nii et kaldjoon sarnaneb trepiga ja
ringjoon ketassaega, kuid mida väiksem on ühiksamm, seda väiksemad on sakid.
Uutel plotteritel pole sakke palja silmaga näha. Taolist täpsust on aga üldjuhul vaja
vaid plotteritel, millel on väike joonisepind (A3-formaadis). Suurtel plotteritel, näiteks
õmblusvabrikutes, mille tööpind võib ulatuda 10x1,5 m ei ole nii suur täpsus vajalik.
Tähtsam on siin kiirus. Väiksematel plotteritel on vertikaal- või horisontaaljoone
tõmbamise kiirus umbes 30?70 cm/s, suurematel loomulikult rohkem, Plotter suudab
väljastada ka tähti, numbreid ja muid sümboleid, kuid need kõik jäävad tema jaoks
samasugusteks joonisteks nagu näiteks ellips või kolmnurk. On ka plottereid, mille
sulg liigub vaid ühes suunas, teises suunas liigutatakse aga paberit. Taolise
lahendusega on tavaliselt suurt formaati kasutavad plotterid.
Joonestusvahendid on väga mitmesugused. Mõnele plotterile kõlbab pastapliiatski,
kuid tavaliselt kasutatakse spetsiaalseid joonestuspliiatseid. Reeglina on pliiatsid
mitmes värvitoonis (6..8) ja seetõttu on võimalik ka joonis koostada
mitmevärvilisena. Pliiatsivahetuse teeb plotter ise- viib eelmise oma kohale ja haarab
uue. On ka ühevärvilisi plottereid.