шпаргалка

Printer

[ Назад ]

Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast:

1. paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem,

2. trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning

3. juhtseade e. kontroller, mis juhib trükimehhanismi ja mille abiga

jäädvustatakse trükimärgid andmekandjale.

Printereid võib tööpõhimõtte järgi jaotada kahte suurde klassi:

1. löökprinterid

2. löögita printerid.

Kõik nõelmaatriksprinterid, samuti õis- ja ridaprinterid kuuluvad löökprinterite

hulka. Nende hulka kuulub ka muid printeritüüpe (kuul- ja trummelprinterid jne.), mis

tänapäeval on aga kasutusest kadunud.

Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi

või ?keemilisi protsesse (kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne.).

Laserprinterid töötavad umbes samal põhimõttel nagu koopiamasinad: terve

leheküljetäis infot võetakse arvutist korraga printeri mällu, kantakse laserkiire abil

elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil värvipulbri ehk

tooneriga paberile, millele värv kinnistatakse kuumutamisega. Kõige populaarsemad

on firma Hewlett- Packard laserprinterid, neid valmistavad aga ka Panasonic, Epson,

Lexmark, QMS ja Xerox.

LED-printerid annavad sarnaselt. eelmistega korraga üle terve lehekülje, aga

kasutavad trumli valgustamiseks laserkiire ja läätsesüsteemi asemel odavamaid

valgusdioode. Seda tüüpi printereile on spetsialiseerunud OKI.

Jugaprinterid ehk "tindipritsid" piserdavad vedelat trükivärvi paberile imepisikeste

29

düüside kaudu. Vastavalt sellele, kas arvutist saadeti teele tekst või pilt, moodustuvad

värvipunktidest tähemärkide või joonise kujundid.

Nõelprinterid töötavad peaaegu samuti kui jugaprinterid, ainult et värvidüüside

asemel on neil komplektist peentest nõeltest ja neid juhtivatest elektromagnetitest

prindipea. Metallnõeltega "tulistatakse" värvilindi pihta, mille taga asub paber. Niisiis

meenutab nõelprinter ka kirjutusmasinat, ainult tähetüüpide asemel moodustavad

tähemärke teatud maatriksina paigutatud nõelte löögid.

Odavad 9 nõelast koosnevate prindipeadega maatriksprinterid on harilikult

aeglasemad, kehvema prindikvaliteediga ja lärmakamad kui nende 24-nõelalised veidi

kallimad sugulased. Nõelmaatriksprinterite tuntumad tootjad on Epson, Star, Brother,

Panasonic ja OKI. NB! Nõelprintereid on igasuguse väljanägemisega, kuid alati leiate

nende küljest suure ümmarguse nupu paberi käsitsi edasikerimiseks

Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasitagasi

liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab

prindipea mitmekordset üleliikumist.

Vähem kasutatava printerite rühma moodustavad termoprinterid, milles kujutis

tekitatakse spetsiaalset temperatuuritundlikku paberit vajalikest punktidest

kuumutades või värvainet kilelindilt harilikule paberile sulatades. Eriti head

värviprinti pakuvad nn sublimatsiooniprinterid, milles aurustatud värvained imbuvad

eripaberisse, aga see menetlus on väga kallis. Selliseid printereid toodab näiteks NEC.

Õisprinter (Daisy-wheel)

Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast,

mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva

sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud

õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse

ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga

läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad.

Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on

võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga. Seda tüüpi printerid ei ole võimelised

printima graafikat ja on enamasti väga müratekitavad

o maatriksprinter (Dot matrix printer)

Nõelmaatriksprinteri tööpõhimõte on ülimalt lihtne: kirjutuspeas paiknevad nõelad

löövad läbi värvilindi vastu paberit, tekitades sellega punktidest moodustatud

kirjamärke. Nõelmaatriksprinterid jagunevad kaheks põhirühmaks: 9- ja 24-nõelased.

Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks

kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:

? mustandikvaliteet (draft)

? liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality- NLQ) lahutusvõime kuni

240x216 dpi

? tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360

dpi

Selleks, et rahuldava kvaliteedi saamiseks printida nii suuri kui ka väikeseid tähti,

vajatakse vähemalt 9x9- elemendiga maatriksit. Sellist maatriksit valmistada ja

juhtida on keerukas, mistõttu praktikas kasutatakse 9 nõelast koosnevat

30

veerumaatriksit, kus nõelad asetsevad kohakuti üksteise peal. Mida suurem on

elementaarpunkte moodustav nõelmaatriks, seda parem on muidugi saadava kujutise

kvaliteet. Kvaliteetsetes nõelmaatriksprinterites kasutatakse 24 nõela, mis harilikult

paiknevad kolmes üksteise suhtes nihutatud 8- nõelases veerus. Suurendada märke

moodustavate nõelte arvu suvalisel määral pole siiski võimalik, sest see teeb juhtimise

liiga keerukaks ja ühtlasi suureneb prindipea mass, põhjustades prinitmiskiiruse

märgatava languse.

9- nõelalised maatriksprinterid kasutavad mustandikvaliteediga töös harilikult

tähemaatriksit 9x9 või 9x12, NLQ-kvaliteedi korral maatriksit 18x24 punkti. Nende

lahutusvõime ulatub 240x216 dpi-ni ja tähekvaliteediga LQ-printi nad ei võimalda.

24-nõelastel maatriksprinteritel kasutatakse tavaliselt maatriksit 24x12

(mustandikvaliteet) või 24x36 (LQ-kvaliteet). Nende prindikvaliteet on 9- nõelaste

omast parem ja lahutusvõime ulatub 360x360 punktini tolli kohta (dpi).

Üheks võimaluseks prindikiiruse tõstmisel on mitme (kahe) prindipea

(nõelakomplekti) üheaegne kasutamine, mis on ka realiseeritud mõnedes ülikiiretes

mudelites, kus saavutatakse töökiirus üle 1000 märgi sekundis. Tavaliste 9- ja 24-

nõelase printeri väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s.

Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind

väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide

printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole

andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka

ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit.

Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka

graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge.

Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures

mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti.

Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik

prindikvaliteet (piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab

juga- ja laserprinterite oma. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele nende töökiirus, eriti

teksti printides ei jää aga palju alla juga- ja laserprinterite omale, mõnel juhul isegi

ületades seda.

Kõik nõelmaatriksprinterid jagatakse võlli pikkuse (prindi laiuse) järgi kolme

rühma: lühikese, pika ja poolpika võlliga printerid. Esimesel juhul on printer ette

nähtud tööks maksimaalselt A4- püstformaadiga prindilaiuse juures kuni 257 mm (10-

punktises kirjas 80 märki reas), teisel juhul -A3-põikformaadiga prindilaiuse juures

kuni 420 mm (10 punktises kirjas 136 märki reas). Poolpikk võll vastab A4

põikformaadile (297-305 mm). Kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse veidi erinevaid

paberiformaate (legal, letter jne.), siis tegelikult on enamik printerite

kommertsmudeleid kohandatud tööks nendega ja otseselt A4- le sobitatud printereid

kohtame harva.

Vanemate printerimudelite tavaliseks koostisosaks on 1-3 DIP-lülitit, mis

paiknevad korpuse sees ja mille abil saab muuta printeri põhiparameetreid: prindi

laiust, kasutatavaid märgistikke, järjestikliidese ülekandeparameetreid (boodisagedust,

andme- ja stoppbittide arvu, paarsuskontrolli ja kätlemise varianti jne.), puhvermälu

kasutamisviisi jms. Uuemates mudelites on need harilikult asendatud elektrooniliste

DIP-lülititega (EDS) ning printeri konfigureerimist võib läbi viia otse esipaneelilt

mitmefunktsionaalsete sõrmiste abil.

Lisaks elektroonilistele juhtsõrmistele on nõelprinteritel ka mitu mehaanilist

juhtimiselementi: võlli pööramisnupp (platen knob) ja paberivabastuskang (paper

release lever). Viimasel on harilikult kaks asendit- üks tavaliste paberipoognate

31

hõõrdveoks ja teine pidevakujulise lintpaberi (coninuous paper) kasutamiseks.

Pidevakujuline perfopaber (lõõtspaber) oli varasemate printerite peamiseks

alusmaterjaliks ja seetõttu kuulusid perfoveokid (tractor) nende põhivarustuse juurde.

Kaasajal kasutatakse vedavat (pull tractor) või tõukavat (push tractor) veokit

suhteliselt harva; nad on enamasti tellitava lisaseadmestiku koosseisus. Seejuures on

printerid varustatud nn. parkimisfunktsiooniga, mis tähendab võimalust üheaegselt

(vaheldumisi) kasutada nii perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid,

ilma et printerit oleks vaja seisma panna, ümber laadida ja taaskäivitada.

Nõelmaatriksprinterite peamiseks juhtimiskeeleks on kujunenud Epsoni ESC/P,

mida praktiliselt emuleerivad (modelleerivad) kõik teistegi firmade printerid. ESC/P-l

on tegelikult 2 põhivarianti, üks 9-(FX) ja teine 24-nõelaste(LQ) printerite jaoks

(vastavalt ESC/P ja ESC/P2). Juhtimiskeele ESC/P põhivariant sisaldab 80 käsku.

Mõningal määral on levinud ka IBM Proprinteri juhtimiskeel mitmes variandis

(X24/24E), mida samuti paljud teised maatriksprinterid suudavad emuleerida.

Nõelmaatriksprinteritesse sisseehitatud (residentsete) kirjaliikide (fontide) arv võib

ulatuda paari-kolmekümneni. Odavamatel mudelitel on kolmeks peamiseks

kirjatüübiks draft (Sans serif), NLQ Roman ja NLQ Sans serif. Lisaks sellele saab

kasutada nende põhiliste kirjatüüpide mitmesuguseid variatsioone nii prinditiheduse

(tähesammu) kui ka kirjalaadi (kald-, paks-, kontuur-, allakriipsutatud kiri jne) osas.

Mis puutub märgistikesse (character sets), siis võib see ulatuda paarist

põhimärgistikust enam kui 30 kooditabelini. Enamik printereid on varustatud

sisseehitatud rahvuslike märgistike lisamise võimalusega (tavaliselt 10-15 lisamärki

kooditabelile 850). Mõned printerid sisaldavad ka eesti tähtedega kooditabelit

(kooditabeli 850 täiendus tähtedega Š, š, Ž, ž)

o laserprinter (Laser Printer)

Printeri keskseks osaks on valgustundliku (tavaliselt seleeni või kadmiumi ühenditest

koosneva) kihiga kaetud pöörlev trummel (vaata joonise keskosa). Laadimisseadme

abil laetakse fototundlik kiht elektrilaenguga, mille järel talletatakse prinditav kujutis

trumlile. Kõigepealt toimub lehepoogna (kaadri) standartsete elementide

eksponeerimine ja seejärel algab prinditava info skaneerimine reakaupa laserseadme

abil.

Laserkiirt moduleeritakse täpses vastavuses salvestatava infoga, mille tulemusel

trumlile moodustub elektriline jäljend (potensiaalireljeef) originaalist. Nendelt aladelt,

kuhu kiir langeb, elektriline laeng kas täielikult või osaliselt kõrvaldatakse. Trumli

valgustundlikule pinnale moodustub nähtamatu (latentne) kujutis.

Laserkiire skaneerimine toimub pöörleva peegelprisma abil.

Akustooptilises kallutussüsteemis kasutatakse piesoelektrilist muundit, mida juhitakse

kõrgsagedusgeneraatori abil.

Lasereksponeerimise tagajärjel saadud peidetud kujutise ilmutamine toimub

seejärel tooneripulbri abil sõlmes 10 (joonis 1). Tooneripulber, mis sisaldab grafiiti

(tahma) ja magnetilisi osakesi, kantakse trumli pinnale magnetharjade abil.

Tegelik printimine paberile toimub punktis 6. See ülekanne teostatakse

elektrostaatilises väljas. Siirdekoroona abil laetakse paber kõrgemale laengule, kui

seda on trumli pind ja värvaine osakesed siirduvad paberi vastavatele aladele. Selleks,

et tooneripulbrit paberile kinnistada, on vajalik selle termiline töötlus

kuumutuselementidega 1 (juhikut kuumutatakse kuni 110 ja rulle lokaalselt kuni 140

kraadini).

32

Viimase etapina toimub valgustundliku trumli ettevalmistamine järgmise tsükli

läbiviimiseks. Selleks kustutatakse potensiaalireljeef (antud juhul lambi 2 abil) ja

trummel puhastatakse pulbri jälgedest mehhanismi 3 abil.

Laserprinterite nõrgaks kohaks on skaneerimissõlm pidevas liikumises oleva pöörleva

prismaga. Seetõttu on välja arendatud teisi lahendusi, kus laseroptilise süsteemi

asemel kasutatakse vedelkristall- või valgusdioodmaatriksit. Tunduvalt

populaarsemaks on kujunenud LED-printerid, milliste põhiosaks on paberilaiune

liistal valgusdioodmaatriksiga. Valgusdioodprinteris on ühe valgusallika (laseri)

asemel tuhandeid üliväikseid valgusdioode, mille arv võrdub skaneerimisjoone

rasterpunktide koguarvuga. Prinditavale kujutisele vastavate signaalide abil toimub

valgusdioodide süütamine ning kustutamine ja seega valgustundliku kihiga kaetud

pöörleva trumli valgustamine. Muus osas on LED-printer sarnane tavalise

laserprinteriga, kuid keerukate ja kallite liikuvate optikaelementide puudumise tõttu

on tema hind märgatavalt madalam laserprinteri omast.

Laser- ja LED- printereid nimetatakse ka lehe(külg) printeriteks, kus lehepoogna

sisu talletamiseks vajatakse üsna suuri mälumahtusid (vähemalt 1 MB). Uuemates nn.

Windowsi GDI ?printerites kasutatakse selleks põhiarvuti enda mäluseadet. gasugune

väljaprint rajaneb punktide tekitamisel paberile. Kui kirjamärk on määratletud

kontuurjoonte või pilt (jooni) joonte algus-, lõpp- ka keskpunktide abil, siis tuleb need

kujundid muuta punktideks. Seda protseduuri nimetatakse rastri tekitamsieks

(rasterdamiseks).

Printeri draiver on programm, mis tegelikult rasterdab prinditava lehekülje.

Arvutipordilt saabub printerile info prinditava punkti asukohast ja värvusest. Seda

meetodit nimetatakse ka tarkvaraliseks RIP-iks (rastriprotsessoriks). Programmiline

rasterdamine on seda kiirem, mida suurem on personaalarvuti jõudlus ja tema

mäluressurss. Kui rasterdamine toimub nn. taustprogrammina, siis see programm,

millest prinditakse, vabaneb mne sekundiga. WIN-printerite kogu juhtimine toimub

WPS-aknas, põhimõtteliselt printer mingeid nuppe-klahve ja inikaatoreid ei vaja.

Kahesuunaline rööpliides võimaldab arvutisse saata igasuguseid andmeid tema oleku

kohta. printeri ülimalt lihtsustatud elektroonikalülitus lubab tunduvalt vähendada

vajalikku võimsustarvet, lihtsustada toiteplokki, kaotada isegi jahutusventilaatori, mis

tunduvalt alandab printeri mürataset.

o jugaprinter (Inkjet Printer)

Viimaste aastate üheks kõige populaarsemaks prinditehnoloogiaks on kujunenud

tindipritsimis- ehk jugatehnoloogia, millele veel 90. Aastate alguses ennustati peatset

kadu. Tehnoloogia rajaneb prindipeale, mis sisaldab suure arvu ülipeenikesi düüse,

33

mille kaudu paberile juhitakse vedelat värvi (tinti). Kuna jugaprinterid kasutavad

tinditaolist vedelat värvi, siis nimetatakse neid ka tindipritsideks. Prindipea koosneb

piesoelektrilisest materjalist torukestest, mis täidetakse tindihoidla kaudu.

Juhtimispinge rakendamisel soovitud torukesele toimub selle läbimõõdu järsk

vähenemine ja tilgakese düüsist väljapritsimine paberile. Sellele järgneb torukese

uuestitäitumine tindiga hõrenemise toimel tindihoidla kaudu.

Kirjeldatud tööpõhimõte vastab Epsoni poolt väljatöötatud piesomeetodile, mis on

eriti sobivaks osutunud värviprinterites, kus samas prindipeas kasutatakse nelja eri

värvi tindiga täidetud düüsikest.

Teised jugaprinterite valmistajad kasutavad piesokristalli asemel

soojenduselemente (termilised tindipritsid), mille toimel tint hakkab aurustuma ja

eraldub mullidena. Seda Canoni poolt väljatöötatud aurumullide meetodit (Bubble Jet

tehnoloogia) kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on

rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on

soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis

väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP

lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete

puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti.

Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi).

Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis

tagab vajaliku kõrge lahutusvõime.

Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute

kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on

õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate

arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on nimelt selles, et algselt vedel trükivärv

kipub lahustuma vees ja trükikoopia võib veepritsmete toimel rikneda. Sel põhjusel

jugaprintereid tootvad firmad soovitavad eriliste paberisortide kasutamist. Sama nõue

kehtib ka värviprintimise puhul.

Nagu mainitud, jugaprinteri trükikvaliteet sõltub tugevasti paberi valikust, sest

värvaine (tint) on paberile kandmise hetkel märjas olekus. Selle tulemusena võib

esineda kahte tüüpi defekte:

1. Sulgimine (feathering), mis seisneb trükimärkide ebapuhastes servades,

2. Värvide kokkuvalgumine (bleeding), mida iseloomustab värvide kokkujooks

nende kokkupuutepindadel

Maksimaalse prindikvaliteedi tagab ikkagi vaid erilise paberisordi kasutamine,

eeldades seejuures, et eripaberi kasutamine on määratletud ka arvutiprogrammis. Seda

tuleb teha Windowsis või mingis muus vastavas operatsioonisüsteemis koos printeri

talitlusparameetrite täpsustamisega.

Konstruktiivse lahenduse seisukohalt võib jugaprinterite mudeleid jagada kahte

suurde rühma: ühe (mustvalge või värviline) või kahe (mustvalge ja värviline)

kirjutuspeaga. Viimased võimaldavad hõlpsasti üle minna mustvalgelt värvilisele,

kuigi selle hinnaks on seadme teatav kallinemine. Ühe kirjutuspeaga printerites tuleb

selleks mustvalge kirjutuspea vahetada värvilisega või vastupidi.

Jugaprinterite teatavaks eriliigiks võib lugeda nn. Vahaprintereid, kus vedela

trükivärvi (tindi) asemel kasutatakse tahket tinti e.vaha (solid ink, wax). Sellist

tehnoloogiat kasutab näiteks Tektronix oma kõige kallimates värvimudelites.

Tahke värvaine ei imandu paberi sisemistesse kiududesse, vaid kuivab selle

34

pinnale. Saadavad värvitoonid on tugevamad ja kirkamad kui tavalistes jugaprinterites

ja alusmaterjaliks kõlbab peaaegu igasugune paberisort. Kilede puhul pole värvid

siisiki nii kirkad kui muude tehnoloogiate puhul.

o Värviprinterid

Tervet rida monokroomseid printereid (peamiselt jugaprintereid) saab prindipea

(prindikasseti) vahetamisega muuta värviprinteriks. Mustvalgel printimisel tuleb

eristada halltoonesitust (gray scaling)- musta ja valge vaheliste pidevate üleminekute

tekitamist pooltoonide abil, kusjuures iga punkti esitatakse 4-8 bitiga ja virvtoonimist

(dithering)- näiliste pooltoonide (halltoonide) tekitamist punktimustri tiheduse ja

muude parameetrite (pooltoonelementide kaldenurga ja pikselite

sisselülitamisjärjestuse) varieerimise abil.

Värviline print on mustvalgest tunduvalt kallim, kuna nõuab eri värve ja kvaliteetse

tulemuse saavutamiseks head paberit. Tuleb arvestada ka sellega, et värviline töö

valmib analoogilise mustvalgega võrreldes mitu korda pikema prindiaja jooksul.

värvilaserprinterite tööpõhimõte ei erine oluliselt monokroomsete laserprinterite

omast. Laserkiirega moodustatakse valgustundliku kihiga kaetud trumli pinnale igale

osavärvile vastav kujutis (CMYK-mudel). Trumli pinnale kujunenud elektrilaeng

kogub pulbrilise värvaine (tooneri) kujutise reljeefile vastavatesse kohtadesse ja

moodustunud kujutis siirdatakse edasi erilise rihma või trumli pinnale. Kui kõik

osavärvid on üle kantud, toimub prinditava kujutise ülekanne paberile ja selle

fikseerimine kuumutamise teel samal viisil, kui monokroomprinterites. Kõikides

värvilaserprinterites saab kasutada tavalist paberit, kuigi eelistatum on

värvipaljundusmasinate jaoks valmistatud spetsiaalne läikpaber. Enamik neist

võimaldab printida ka paberi mõlemale poolele.

? Plotter

-on arvuti välisseade arvjooniste, diagrammide, kaartide, arhitektuurijooniste jms.

loomiseks. Erinevus printerist seisneb selles, et loodava kujutise jooned ei koosne

mitte üksikpunktidest (punktiirist), vaid tõmmatakse pideva joonena.

Kuna kaasaegsed printerid suudavad edukalt plotterifunktsioone täita (kasutades

isegi samu juhtimiskeeli), siis klassikaliste suleplotterite kasutusala on viimastel

aastatel oluliselt ahenenud. Siiski vajatakse neid juhtudel, kui küsimuse all on suur

täpsus, suureformaadilised koopiad (A0-A2) ning koopiate niiskus- ja

arhiveerimiskindluse tagamine. Tänapäeval on mitmed firmad suleplotterite

valmistamisest loobunud ja valmistavad tindiprits-, termo- ja laserplottereid.

Plotter on vähem levinud, kui printerid, kuid eks siin on ka oma kindlad põhjused:

kui arvutit ei kasutata joonestamiseks ega joonistamiseks, siis osutub plotter liigseks,

seda enam, et tegu pole sugugi odava välisseadmega. Siiski tuleb märkida, et kui

arvuti põhikasutajaks on kas konstruktor, disainer, või mõni teine joonestamisega

35

sageli tegelev inimene, on plotter lausa hädavajalik. Plotteri tööpõhimõte on üks

kahest: esimesel juhul liigutatakse kirjutuspead, paberi kohal liikuval siinil, mis

võimaldab "pliiatsit" kirjutusasendis hoida ja "pliiatsit" vahetada; uuem tehnoloogia

kasutab aga tindipritsile lähedast tehnoloogiat.

Plotterile on kättesaadav iga joonestusvälja punkt ning kelgu ja siini liigutamisega

on võimalik tõmmata joon läbi iga punkti. Erilist rolli mängivad mootorid, mis

juhivad siini ja kelgu liikumist. Peavad nad ju sooritama üliväikseid nihkeid, sest

sellest sõltub joonise täpsus. Plotteritel on võimalik samm 0,025 mm või isegi alla

selle. Töös kasutatakse kõige sagedamini 0,1 mm sammu. Reeglina töötavad plotterid

siiski vertikaal- ja horisontaalsuuunas vaheldumisi, nii et kaldjoon sarnaneb trepiga ja

ringjoon ketassaega, kuid mida väiksem on ühiksamm, seda väiksemad on sakid.

Uutel plotteritel pole sakke palja silmaga näha. Taolist täpsust on aga üldjuhul vaja

vaid plotteritel, millel on väike joonisepind (A3-formaadis). Suurtel plotteritel, näiteks

õmblusvabrikutes, mille tööpind võib ulatuda 10x1,5 m ei ole nii suur täpsus vajalik.

Tähtsam on siin kiirus. Väiksematel plotteritel on vertikaal- või horisontaaljoone

tõmbamise kiirus umbes 30?70 cm/s, suurematel loomulikult rohkem, Plotter suudab

väljastada ka tähti, numbreid ja muid sümboleid, kuid need kõik jäävad tema jaoks

samasugusteks joonisteks nagu näiteks ellips või kolmnurk. On ka plottereid, mille

sulg liigub vaid ühes suunas, teises suunas liigutatakse aga paberit. Taolise

lahendusega on tavaliselt suurt formaati kasutavad plotterid.

Joonestusvahendid on väga mitmesugused. Mõnele plotterile kõlbab pastapliiatski,

kuid tavaliselt kasutatakse spetsiaalseid joonestuspliiatseid. Reeglina on pliiatsid

mitmes värvitoonis (6..8) ja seetõttu on võimalik ka joonis koostada

mitmevärvilisena. Pliiatsivahetuse teeb plotter ise- viib eelmise oma kohale ja haarab

uue. On ka ühevärvilisi plottereid.

КАТЕГОРИИ:

Network | английский | архитектура эвм | астрономия | аудит | биология | вычислительная математика | география | Гражданское право | демография | дискретная математика | законодательство | история | квантовая физика | компиляторы | КСЕ - Концепция современного естествознания | культурология | линейная алгебра | литература | математическая статистика | математический анализ | Международный стандарт финансовой отчетности МСФО | менеджмент | метрология | механика | немецкий | неорганическая химия | ОБЖ | общая физика | операционные системы | оптимизация в сапр | органическая химия | педагогика | политология | правоведение | прочие дисциплины | психология (методы) | радиоэлектроника | религия | русский | сертификация | сопромат | социология | теория вероятностей | управление в технических системах | физкультура | философия | фотография | французский | школьная математика | экология | экономика | экономика (словарь) | язык Assembler | язык Basic, VB | язык Pascal | язык Си, Си++ |